Wednesday

Trolltunga


Matka alguses oli ilm väga soe ja kuiv, ja need vaated olid täiesti ebamaised. Kõrgemale jõudes oli tuult, vihma, lund. Kõik matkajad, keda rajal kohtasime, olid väga lõbusas meeleolus, andsid infot ja tervitasid. Ühte matkalist kohtasime muidugi ka plätudes. Ilmselt polnud matk ette planeeritud (lumes ja poris kukkus minu sõbrannagi enda matkasaabastes külili). Seisma jäädes hakkas meeletult külm- suur tuul ja vihm. Ja lõpuks sain maha istuda-700m kõrgusel kaljuveerel jalga puhata ja vaadet nautida.
Oli ka neid, kes kõrgust ei karda. Kes võttis end ihualasti, kes tegi saltot, kes abieluettepaneku. 
Tagasi tulles sadas vihma, aga meil oli aega rahulikult kulgeda, et ilusti praamile jõuda. Mäest alla liigub ju kiiremini, jõuab küll? Peale kilomeetri läbimist mõistsime, et kivid on märjaga ebastabiilseks muutunud ja mudaga kaetud, nii et iga natukese aja tagant keegi jälle kiljatas. Vahel püüdsin naerugi tagasi hoida, kui minu ees olev tüdruk tegi selliseid tango kombinatsioone. Viimase kilomeetri (kust esialgu treppidest üles tulime) pidime köiega selg ees ilma varustuseta alla laskuma, kuna vihm otsustas treppidest alla praktiliselt kose tekitada. Nii me otsisime kohta, kuhu võib jalga toetada. Aega oli 1 tund ja liikusimegi kiirusega 1 km/h. Jõudsime imekombel praamile. Minu sõbrannaga oli kaasas ka tema mees, kes on ühtlasi ka arst. Tema soovitusel avasime õhtul liigeste raviks pudeli kangemat, et järgmisel hommikul tööl patsientidelt rulaatorit ei peaks laenama..